Kritseldus nr. 3 (natuke pikem)

Seekord ei taha ma oodata rongi.
Ma tahan vaadata, kuidas teised lähevad.
Kuidas nad muutuvad närviliseks, kui rong
jääb hiljaks või ei ilmugi.
Ma tahan näha nende süütut ootusärevust.
Naiivsust.
Ma tahan emotsioone.
Ma tahan näha neid pettumas.
Ma tahan, et nad kukuksid kõrgelt.
Ma tahan, et nad suudaksid korrakski
oma kestast välja tulla.
Ma tahan, et nende kest puruneks
kildudeks.
Ma tahan, et nad ootaksid,
kuigi oodata polegi midagi.
Ma tahan, et nad avaksid silmad
ja näeksid tõelist maailma.
Ma tahan, et nad märkaksid kõiki
neid unikaalseid inimesi enda ümber
ja kõiki häirivaid pisidetaile.
Ma tahan, et nad sõbruneks, vihastuks, armuks,
kakleks, võõranduks, moodustaks uusi gruppe.
Ma tahan, et maailmas oleks vähem võõraid.
Ma ei taha ju palju.
Kõigest maailma muuta.
Natukenegi.



Ja mul on võim.
Mu võim on enneolematult suur.
Ja see võim on tekkinud tühjusest.
Ja mina.. mina olen Kõiksus.
Tühjus.
Igavik.
Haa.
Mina olen igal pool.

Kritseldus nr. 2

Ja rong ei sõitnudki
ja inimesed ei oodanudki
ja nad ei osanudki oodata,
sest keegi polnud neile öelnud.
Keegi ei öelnud, mis on rong.
Ja nad ei tahtnudki teada.
Ja polnudki vaja.
Sest kes hoolib enam
neist vanarauatonnidest
mõnel näotul prügimäel,
kui me oskame
teleporteeruda
ühest kohast
teise
ja meil on robotid,
kes mõtlevad
meie eest.

Kritseldus 1

1 õhtu mõte, voodis kirjutatud.

Kust tulevad rongid?
Depoost.
Jaamast.
Uuemad ka tehasest.
Kuhu lähevad rongid?
Naaberjaama.
Muuseumisse.
Vanarauaks.


Silja