Kritseldus nr. 3 (natuke pikem)

Seekord ei taha ma oodata rongi.
Ma tahan vaadata, kuidas teised lähevad.
Kuidas nad muutuvad närviliseks, kui rong
jääb hiljaks või ei ilmugi.
Ma tahan näha nende süütut ootusärevust.
Naiivsust.
Ma tahan emotsioone.
Ma tahan näha neid pettumas.
Ma tahan, et nad kukuksid kõrgelt.
Ma tahan, et nad suudaksid korrakski
oma kestast välja tulla.
Ma tahan, et nende kest puruneks
kildudeks.
Ma tahan, et nad ootaksid,
kuigi oodata polegi midagi.
Ma tahan, et nad avaksid silmad
ja näeksid tõelist maailma.
Ma tahan, et nad märkaksid kõiki
neid unikaalseid inimesi enda ümber
ja kõiki häirivaid pisidetaile.
Ma tahan, et nad sõbruneks, vihastuks, armuks,
kakleks, võõranduks, moodustaks uusi gruppe.
Ma tahan, et maailmas oleks vähem võõraid.
Ma ei taha ju palju.
Kõigest maailma muuta.
Natukenegi.



Ja mul on võim.
Mu võim on enneolematult suur.
Ja see võim on tekkinud tühjusest.
Ja mina.. mina olen Kõiksus.
Tühjus.
Igavik.
Haa.
Mina olen igal pool.